Otsustasime oma sõbraga, et Vilniusesse oleks eriti lahe oma autoga minna. EGN sellel aastal Tartust omapoolset transporti ei pakkunud. Leidsime siis kolm inimest veel, et auto täis saaks ja sõit võis alata. Startisime neljapäeval kella kahe paiku päeval ja Vilniusesse jõudsime keskööks. Reis läks hästi, sest seltskond oli hea. Küll aga ma polnud valmis Läti kohati väga hulludeks teeoludeks. Samuti olin ainuke juht ja 10 tundi järjest sõitmine võtab korralikult läbi.
Need kolm ööd Vilniuses ööbisime vanalinna ääres asuvas hostelis, kus öö maksis ainult 156 kr. Selle raha eest sai veidi külma kuid talutava voodikoha viiekohalises toas. Valvelaua tädi oskas ainult vene keelt, seega sai ka seda veidi harjutatud. Huvitav oli see, et meie viiene seltskond pandi peamajast 10 meetri kaugusel asuvasse nn. "penthouse`i", mis tundus olevat vana katlamaja olnud, selline punastest tellistest. Selles mõttes olime teistest natuke eraldatud aga keegi ei nurisenud ka.
Reedel suundusin kohe hommikul konverentsile. Kahjuks erinevate asjade kokkulangemise tõttu sain osa võtta ainult ühest sessioonist aga ma ütleskin, et see oli üks tähtsamaid, sest seal võtsid sõna kõik Eesti esndajad, kes kohal olid välja arvatud Evelyn Sepp, ehk siis Riho Rahuoja ja EGNi juhatuse esimees Hanna Kannelmäe. Hanna kõne oli selline mõnusalt lühike ja selge, Rahuoja feilis aga täiega, sest esiteks oli tema inglise keel väga kesine ja teiseks ajas ta sellist juttu, millest ta vist ise ka aru ei saanud. Ma ise ei kuulnud aga Evelyn Sepa kohta öeldi täpselt samamoodi. Poliitikud, tehke palun eeltööd ja parandage oma inglise keelt. teisalt olen ma väga rahul, et Eestist siiski paar VIPi üritusel osales.
Reede õhtul toimus Rootsi saatkonnas vastuvõtt, kuhu oli kutsustud ka EGNi liikmeid. Vilniuses on kõik Põhjamaade saatkonnad, Hispaania ja Hollandi esindused ühes majas. Sõna võttis Rootsi EL minister Birgitta Ohlsson ja mõned saatkonna töötajad. Baltic Pride`i korraldajad tänasid kingitustega saatkondade esindajaid ja Vilniuse linnapead.
Õhtuti toimusid meeleolukad peos klubis nimega Soho, mis on ainuke geiklubi viiesaja tuhande inimesega linnas. Tallinnas on näiteks 5 LGBT teemalist klubi. tee peal kohtasime ka ühte seltkonda, kes väitis, et nad on katoliiklased ja lähevad klubisse inimestele aru pähe panema.
Laupäeval, 8. mail toimus Leedu demokraatias ajalooline hetk, kui LGBT kogukond sai oma õiguste ja vabaduste nimel marssida. Kogu üritus pidi olema äärmiselt turvaline ja seetõttu tehti selliseid asju, mida näiteks Tallinnas kunagi tegema ei pidanud. Esmalt, inimesed pidid ennast registreerima, mis kindlasti vähendas natuke rongkäiguliste arvu. Need registreerunud inimesed toodi siis turvaliselt bussidega kogunemiskohast rongkäigule ehk siis alale, mis oli kõrgelt turvatud ja üsnagi eraldatud protestijatest. Suur turvalisus tegi meele rahulikuks. Ausalt öeldes ma ei tundnud mitte kordagi mingisugust ärevust või hirmu, mida mu vanemad ja sõbrad mulle sisendada püüavad a`la sa saad surma, sind pekstakse vigaseks jne.
Palju on küsitus, et mis selle paraadi eesmärk üldse on. Sama küsis ka minult üks välismaa ajakirjanik. Ma jäin mõttesse ja vastasin talle: "Minu jaoks on see poliitiline meeleavaldus. Ma ei tulnud selleks siia, et rõõmsalt aega veeta ja trallitada vaid koos tipppoliitikutega, geiaktivistide ja teiste julgete toetajatega anda meie kolme Balti riigi juhtidele teada, et demokraatlikes riikides peaksid kõigil ühiskonnagruppidel võrdsed vabadused olema."
Ja viimaseks ma tahaksin rääkida Eesti meediast. Eestist oli Vilniuses umbes kuus ajakirjanikku. EGN kirjutas projekti, mis võimaldaks meil need ajakirjanikud Vilniusesse lennutada. Eesmärk oli siis ürituse kajastamine Eesti meedias. Muidugi me ei saa ju ette dikteerida, kas kajastus peaks olema positiivne või negatiivne aga oluline on diskussiooni tekitamine, umbes nii kas Eestis on inimõigustega asjad paremas seisus kui Leedus. Kuna ajakirjanikud olid kohal, oleks saanud teha mingeid huvitavaid intervjuusid ja reportaaže. Näiteks eriti piinlik oli see, et Postimehe paraadi kajastavas galeriis olin mina ainuke nn "Eesti esindaja", tegelikult oli meil oma bänner ja umbes 15 eestlast, kes julgesid Vilniuse rongkäigust osa võtta, pluss Sepp ja Rahuoja. Eriti suur möödapanek oli Eesti Delfi, kes tõlkis Leedu Delfi eksitava uudise eesti keelde, kontrollimata isegi fakte. Delfil polnud ju isegi oma ajakirjanikku rongkäigul.
Ago Press
